5 vaimset harjutust

5 vaimset harjutust, mis transformeerivad su elu!

Steven Bancarz'i järgi oleme me kõik teatud eluhetkel tundnud ärevust, depressiooni, viha ja stressi. Mõnikord tulevad kannatused kasuks meie evolutsioonile ja aitavad meid suruda enam küpsemasse olekusse. Kannatus võib olla katalüsaatoriks isiklikule transformatsioonile, kuid see võib ka ... kasutu, ülearune ja mitte vajalik olla. Kui kannatus ei teeni su elus mingit eesmärki, siis ei ole teda sulle enam tarvis.

Ma tüdinesin sellest, et ärkasin pidevalt kell 4 hommikul ja minu meel tõi mulle meelde kõik, mis minu elus hästi ei olnud. Kas kogu päev samade muremõtete heietamine tõesti aitab kaasa positiivsele lahendusele? Iga kord, kui mu mõtted mind materdasid, ootasin ma, et universum saadaks mulle pulgakommi - ma võtsin ära oma väe, arvates et minu õnn oleneb maailmast minu ümber. Siis aga toimus minu elus muutus. Ma mõistsin, et mina olen oma energiavälja looja ja oma meele omanik. Ma ei lasknud enam oma sundmõtetel luua tahtmatuid emotsioone. Lõppes sundvajadus mõelda terve päev oma probleemidest, ja esimest korda olin ma tõeliselt vaba.

See sai toimuda, kuna ma revideerisin oma mõtete ja meele vahelist suhet. Just seda on vaja, et vabastada end kannatustest, see muudab su elu täielikult. Ei mingit religiooni, ideoloogiat, dogmat, tablette või soovunelmaid. Ainult teadvustamine ja aru saamine. Järgnevad 5 harjutust on need, mis ma oma teekonnal välja töötasin, mis andsid mulle tagasi minu omandiõiguse oma meele ja oma elu üle ja ma luban, et kui ka sina lubad need oma igapäevaellu, saab sul olema rohkem rahu ja sisemist vabadust juba esimesel päeval.

Harjutus 1: Peatu 10 sekundiks

Mingil arusaamatul põhjusel on meel veendunud, et tema peab terve päev mõtlema sinu probleemidele või muidu ei saa nad lahendatud. Hämmastav tõdemus, et ükskõik kui edasilükkamatu või tähtsana näiv probleem su elus on, võid sa alati võtta 10 sekundit, et sellele mitte mõelda. Teinekord on väga raske täielikult lõpetada probleemile mõtlemine, kuid meel on alati suuteline mõistma, et vaid 10 sekundit probleemile mitte mõtlemist on igati õigustatud.

Arusaam, mis minus võimust võttis, kui üritasin teha mõtlemises kümnesekundilist pausi, oli see, et mõtlemine on sõltuvus. Ma ei suutnud seda jätta, see oli nii meeldiv tegevus. Mõte on narkootikum. Me ei suuda selles mõnulemist lõpetada. Meie meel januneb selle järele ja me ei suuda seista vastu naudingule, mida ta sellest saab. Ja halvim on see, et me jääme emotsionaalseks ohvriks ükskõik millele, mida ta otsustab meile ette sööta. Kuid hämmastav on see, et sa saad rakendada oma tahet ja tegelikult teha valiku mitte mõelda.

Kohe praegu kuuluta oma meelele: „Ma ei kavatse järgnevad 10 sekundit uskuda ÜHTKI asja, mida minu meel ütleb, sest ma teen valiku mitte mõelda. Iga mõte, mis kerkib, on lihtsalt mingi muster, mis peegeldab minu tahet või kavatsusi.“ Päris kindlasti näed sa poolel teel mõtteid taas kerkimas. Kuid need ei ole sinu omad. Need on mustrid. Sa tead seda, kuna sa juba taotlesid, et milline mõte ka esile ei kerkiks, ei ole see sinu mõte. Püüa nüüd kohe 10 sekundi jooksul mitte mõelda ega pöörata tähelepanu mõtetele, mis tahtest olenemata tekivad.

Harjutus 2 : Ole siin ja praegu

Väga kerge on lasta mõtlemisel tõmmata endasse kogu meie tähelepanu ja liikuda läbi päeva nagu poolunes. Kui veenvad ja veetlevad meie mõtted ka olla võivad, tõsi on see, et mõttel ei ole elutähtsat reaalsust. Mõtted on pelgalt hääled, mis meie meeles üles kerkivad ja peaaegu kõik nad on pühendunud minevikule või võimalikele tuleviku olukordadele, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Kui sa ühtäkki ei oskaks rääkida oma emakeelt, ei saaks sa aru millestki, mida sinu meel sulle räägib ja arvatavasti oleksid sa nii rahulik, kui üldse eales olnud oled. Mida see reedab meie peas olevate häälte olemuse kohta? Seda, et neil on võim meie emotsioonide üle siis, kui laseme neil tegelikkuseks saada.

Peatu nüüd hetkeks, rahune ja vaatle, mida praegune hetk sisaldab. Tunneta oma istmikku toolil, tuppa tulvavat valgust, võimalikke helisid kõrvaltoast või õuest. Saa sügavalt teadlikuks oma meele vahetutest tajumus-aistingutest. Mis tunne on olla oma keha sisemuses? See on reaalsus. Meel ei saa seada kahtluse alla asjaolu, et ainult praegune hetk on reaalne. Mitte kunagi ei ole mitte-praegune hetk. Minevik eksisteerib meelel sündmustikuna, mõtete seeriana. Tulevik eksisteerib oletusliku oleviku hetkena, kuid üksnes see, mida praegune hetk endas kätkeb, annab oma panuse sellesse, mis tegelikult eksisteerib. Just praegu. Käesolev praegu. Käesolev hetk on kõik, mis sul on, mis sul kunagi kogu ülejäänud elus olema saab. Meie elame nagu oleks käesolev hetk kuidagi teisejärgulisem, kui tuleviku hetke võimalikkus, ent mis saab olla olulisem, kui reaalne tegelikkus?

On suurepärane, kui tekib harjumus küsida endalt: “Mis toimub JUST praegu?“ Kuula linde. Tunne õhku oma nahal. Ära mõtle hakata seda tunnetama, vaid tunne seda. Selleks, et seda tunda, ei ole sul tarvis endale öelda: „just praegu ma tunnen õhku oma näol.“

Lihtsalt märka seda, mis on, ilma hinnangut või tõlgendust andmata. Meel tahab anda asjadele, mida ta näeb, nimesid ja neid klassifitseerida. Meelel on kombeks kommenteerida kõike, mida näeb, kuid ole lihtsalt teadvel sellest, mis on, ilma et seda kommenteeriksid. Ole lihtsalt kohal ja kuula, lisamata sellesse hetke midagi juurde. Tee seda kohe praegu.

Harjutus 3: Vali oma oma mõtteid

Selle arusaama äratas minus minu sõber Nathaniel Solace. Kas tead, et tegelikult saad sina ise valida, millist mõtet mõelda tahad? Ütle oma peas kohe praegu sõna „delfiin“. Ütle seda oma peas tegelikult, kohe praegu. Nüüd ütle seda oma peas nii valjult nagu hüüaksid seda kellelegi üle tänava. „DELFIIN!“ Nüüd ütle oma peas valjult oma lemmikvärv. Nüüd ütle oma peas oma lemmikvärv kiiresti kolm korda. Pane tähele, mis tunne on valida mõtet ja kuivõrd on see erinev teistest mõtetest, mida mõtleme. Kui pillad käest piimaklaasi, võib meel öelda: „Tore, vaata nüüd, mis sa tegid. Järjekordne äpardumine täna. Miks minul alati nii läheb?“ Kas sina valisid niimoodi mõelda? Kas tundub sama, mis oma mõtteid ise valides? Kui paljud kümnetest-tuhandetest mõtetest, mida sa iga päev mõtled, oled sa ise valinud nii nagu valisid mõelda oma lemmikvärvist?

Heaks harjumuseks on hakata valima mitte ainult uut mõtet, vaid valima uut lugu, mis koosneb mõtete reast. Näiteks võib sul olla depressioon, kuna tunned, et oled nagu orav rattas. Võib olla jooksevad su peas sellised mõtted: „Ma ei tea, mida teha, ma ei tea, kuhu ma niimoodi jõuan, mu elu ei lähe nii nagu ma tahan.“ Kuid sa saad kergesti kinni püüda oma mõtteprogrammid, mis niimoodi vastu sinu tahtmist reageerivad ja kasutada oma tahet, et luua alternatiivseid mõtteid: „Ma õpin, mida teha ja see käesolev arengufaas on vaid hoolauaks, mis viib mind sinna, kuhu tahan elus jõuda.“

Pane tähele, kuidas sinu keha reageerib positiivse mõtte esitlemisele. See meeldib sinu kehale. Hetkel, kui valid positiivsema väljavaate, vabaneb koheselt rohkem seratoniini. Tunned, kuidas otsekohe stressi- ja muretase alaneb ja sul ei olnud vaja teha muud, kui lausuda mõttes sõnad, mis olid samavõrd tõesed ja paikapidavad nagu need, mis sulle kannatusi põhjustasid. Miks mitte sagedamini valida positiivne lähenemisnurk? See on suurepärane. Mida rohkem sa end suurepärasena tunned, seda produktiivsem oled, seda enam selgust sul oma eluprobleemide kõnetamiseks on ja seda rohkem edasiviivat energiat sul on, et jõuda sinna, kuhu soovid.

Harjutus 4: Kaasa oma teadvus igasse oma tegevusse

Suurepärane viis, kuidas teha lõpp kannatusi põhjustavale jutuvadinale, on tuua kogu oma tähelepanu tegevusele, mida sa harilikult vaatleksid kui üksnes eesmärgi saavutamise abinõud. Näiteks, kõndides oma auto juurde, me oleme oma fantaasiates, me uneleme, kuni istume autosse. Harilikult on see aeg täidetud mittevajalike mõtetega, mis toovad meile juurde uusi kannatusi ja häda. Selliselt unistledes me võtame endalt ära aja praeguses hetkes olemisest, kuna meie meel on niivõrd haaratud sellest, et jõuda jägmisse hetke ja järgmisse hetke, justkui 'see järgmine hetk' üldse kunagi saabuks ja justkui oleks järgmine hetk praegusest hetkest tähtsam.

Püüa tuua oma tähelepanu, mida sa tavaliselt oluliseks ei pea, igale tegevusele. Pead minema vannituppa? Ole kohal, kui tõused ja liikuma hakkad. Igat sammu tehes tunneta oma jalgu põrandal ja ole kohal iga oma liigutusega. Meel tahab hakata uitmõtteid heietama, kuid ära lase tal endast võitu saada, kasvõi hetkeks. Nõusid ära pannes pane nad TÕEPOOLEST ära. Tunne nõusid oma käes. Millisena see tundub? Taju tekstuuri. Ära mõtle sellele, kuidas tunda, lihtsalt tunne. Pööra tähelepanu raskuse muutusele, kui toidunõu käest paned. Kuula tema tekitatud heli, kui ta vastu teisi toidunõusid puutub. See aitab saada teadlikuks käesolevast hetkest ja luua läbimurre kannatusi põhjustavas sund-mõttevadinas.

Veel üks suurepärane moodus selle jaoks on teadlik hingamine. Igati hea on tulla mõneks sekundiks ära autopiloot-režiimilt, murda läbi masinlikust mõtetevoolust ja tuua kogu tähelepanu tegevusele, mis tavaliselt on lihtsalt viis, kuidas jõuda punktist A punkti B.

Harjutus 5: Hakka vaatlejaks

See on kõige suurepärasem saladus üldse. Ükskõik kui hõivatud ja virr-varri sees sinu meel on, ja ükskõik kui palju kannatusi ta sulle loob, saad sa alati jääda vaatlejaks. Selle asemel, et olla oma elu lahtirullumises tegelane, võid sa valida vaatleja staatuse. Tundes midagi ebameeldivat meelel või oma energiaväljas, olen ma viimasel ajal korduvalt küsinud: „Kas seda on võimalik vaadelda?“ Vastus on alati jaatav. Kui sul on võimalik seda vaadelda, ja sellele tähelepanu osutada, siis see ei ole sina. Kui on võimalik märgata, kui see sinus toimub, siis kahtlematult on olemas sinu (märkaja) ja selle tegevuse vahel, mida sa märkad, eraldatus.

On mõte või emotsioon, ja seejärel teadvustatus väljaspool seda mõtet või emotsiooni, mis on võimeline seda märkama. Ka praegusel hetkel sa mõtled. Kuid sa oled ka teadlik sellest, et sa mõtled. Milline osa sinust eksisteerib väljaspool mõtlemist, mis teab, et mõtlemine toimub? Kumb osa sinust on reaalsem? Kumb osa sinust on peamisem ja olulisem? Hämmastav tõdemus on see, et see mõtleja ei ole sina. Sina ei ole sinu meel ja sina ei ole hääled sinu peas. Sina oled hoopis teadlik ruum, mille sees mõte eksisteerib. Mine selle ruumi sellesse paika ja jää sinna kui mõttetegevuse taustateadlikkus.

Selleks et „vaadelda” mõtet, on vaja märgata, et ta seal on. Ära mõtle vaatlemise peale ega hakka arvustama või tõlgendama, see tähendaks mõtte-vadinaga samastumist. Tulemuslik on mõtte kuulamine, sa märkad, et sõna otseses mõttes mingi hääl su peas räägib terve päeva. Esmakordselt kuulates seda häält tema taustateadlikkusena ja saades aru, et see ei ole sina, on isegi pisut hirmutav. See on mingi võõras olem, eraldi sinu tahtest ja kavatsusest, mis heietab üht ja sama jama terve päeva. Me oleme sõna otseses mõttes nende sõnade meelevallas, kuni lõpuks tõukavad nad meid kannatustesse ja vahel ka hullumeelsusesse.

Nii nagu tuba on ruum ja mitte selles olev mööbel, oled sina teadvuseruum ja mitte selles olevad objektid. Harjuta oma teadvuse sees oleva sisu vaatlemist. Langeta otsus mitte selle üle asjatult muretseda ja mitte pakkuda talle enam oma tähelepanu. Lihtsalt märka, et ta on seal. Mäletad, et seda on võimalik näha? Kui on, siis kuidas?

Tegelikult seisneb lahendus harjutamises, et luua muutused oma teadvuses, eemal pidevast mõttest. Hinga sügavalt. Kuula hääli oma peas. Sina oled nende olemasolu tunnistaja. Vaata enda ümber. Mis praegu toimub? Sina oled siin, just praegu ja sa oled rahus. Ainult praegune hetk on see, mis eksisteerib, ja sina oled selles hetkes vaba.

http://www.spiritscienceandmetaphysics.com/5-spiritual-practices-that-will-transform-your-life/#sthash.KpFfuDRh.dpuf

Tõlkis Ilme