Kallis
ema!
Ma tundsin,
kuidas sinu süda erutusest põksus,
kui
sa esmakordselt minu olemasolust teada said.
Ma tundsin, kuidas
sa oma armastava ootusega
mulle
sirgumiseks jõudu andsid.
Kallis
isa!
Ma teadsin,
kuidas sinu rind uhkusest paisus,
kui
ema sulle minu olemasolust teada andis.
Ma tundsin,
kui sa minu südamelööke kuulasid
ja
minu põtkiva kanna oma pihku võtta püüdsid.
Ma tundsin teie
mõlema rõõmu ja erutust,
kui
mind minu voodile asetatsite,
kui
lapsevanema seisusesse astusite.
Ma tean,
millise innuga
te
mu esimesi sõnakesi üles tähendasite
ja
minu esimesi sammukesi toetasite.
Ja
ma mäletan meie ühiseid lugemisi,
mängimisi,
tegemisi ja toimetamisi.
Ma tean,
ma
olen juba suur, te usaldate mind,
pean
ise oma toimetustega hakkama saama.
Teie
olete nüüd oma tööde-tegemistega hõivatud.
Ma ei
mäleta,
millal
me viimati midagi üheskoos ette võtsime,
millal
viimati tundsite huvi minu tegemiste vastu,
millal
sain teile rääkida oma rõõmudest-muredest,
kõhklustest,
hirmudest või nõu küsida?
Hinges
on tühjus, kurbus ...
Küllap
ei armasta te mind enam ...
Teie armastav laps
**
Olgem
nii oma väikeste kui
suurte laste jaoks
alati
olemas. ♥
„Maailm
muutub,
kui
me hajutame meeleheite,
julgedes
jagada oma armastust
ja
olla tõeliselt hooliv.“
- Harold
W. Becker
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar