Vananemisest

Louise Hay:

Vanusel pole mingit tähtsust, me kõik saame vanemaks, kuid me saame oma vananemist ka mõjutada.

Mis teeb meid vanemaks? Vananemisega seotud teatud uskumused nagu näiteks see, et aastate lisandumisega me peame muutuma haigemaks. Uskumine mitte-heasse enesetundesse/haigusesse. Keha vihkamine. Uskumine aja puudusesse. Viha ja vihkamine. Enesevihkamine. Kibestumine. Häbi ja süütunne. Hirm. Eelarvamus. Iseteadlikkus. Hinnangute andmine. Taaga kandmine. Enda juhtimise teiste kätte andmine. Kõik need uskumused muudavad meid vanemaks.

Milline on sinu isiklik arvamus vananemise kohta? Kas sa vaatad enda ümber olevaid elujõuetuid ja haigeid inimesi ja eeldad sama ka enda suhtes? Kas sa näed vananemises põdurust ja arvad, et selline on ka sinu saatus? Kas sa märkad, kui üksildased on paljud vanainimesed ja küsid endalt, kas ka sind ootab ees samasugune olukord?

Me ei pea aktsepteerima neid negatiivseid kujutlusi. Me võime need kõik 

ümber pöörata. See ei pea samamoodi jätkuma. Me võime võtta oma väe 

tagasi.

Palju olulisem mõnest kortsust näol on sinu enesetunne tulvil vitaalsust 

ja energiat, kuid ometi oleme me võtnud hoiaku, et kui me pole noored ja 

ilusad, siis ei ole me aktsepteeritavad. Miks me peaksime nõustuma 

sellise uskumusega? Kuhu kadus meie armastus ja kaastunne iseenda ja 

teiste vastu? Me oleme muutnud oma kehas elamise ebameeldivaks 

kogemuseks. Iga päev me otsime endas midagi, mis on viltu ja 

muretseme iga kortsu pärast. See paneb meid üksnes vaid halvasti 

tundma ja loob kortse juurde. See ei ole iseenda armastamine. See on 

enda vihkamine ja põhjustab vaid madalat enesehinnangut.

Mida te õpetate oma lastele vananemise kohta? Millist eeskuju te neile 

annate? Kas nad näevad dünaamilist, armastavat inimest, kes naudib 

igat päeva ja vaatab rõõmuga tulevikku? Või te olete kibestunud ja 

hirmunud inimene, kes kardab vanaduspäevi ja eeldab haigusi ja 

üksildust? Meie lapsed ja ka lapselapsed õpivad meie käest!

Milliseid vanadus-aastaid me tahame aidata neil kujustada ja luua?

Minevikus oli inimese eluiga väga lühike – alguses ainult kuni teisme-ea 

keskpaigani, siis kuni 20-nda eluaastani, siis 30-ndani, siis 40-ndani. Isegi 

möödunud sajandivahetusel peeti 50-ne aastast vanaks. Aastal 1900 oli 

meie eeldatav eluiga 47 aastat. Praegu me aktsepteerime 80 kui 

normaalset eluiga. Me võiksime teha kvanthüppe teadvuses ja võtta 

uueks aktsepteeritavaks tasandiks 120 või 150 aastat ?!

See ei ole meile kättesaamatu. Mina näen, et paari põlvkonna jooksul 

muutub palju pikem eluiga enamuse jaoks normaalseks ja loomulikuks. 

Nelikümmend viis eluaastat oli tavaline keskiga, kuid see ei pea enam 

paika. Mina näen, et uueks keskeaks saab 75. (Mina käin praegu 88. 

eluaastat.) Põlvkondade jooksul me oleme lubanud neil numbritel, mis 

näitavad, kui kaua me oleme siin planeedil olnud, mõjutada meid selles, 

kuidas ennast tunda ja kuidas käituda. Nii nagu iga teisegi eluaspekti 

puhul, see mida meie mõte seoses vananemisega aktsepteerib ja usub, see 

ka tegelikkuseks saab. Seega on aeg muuta oma vananemisega seotud 

uskumused!

Nähes enda ümber nõrku, haigeid, hirmunud vanemaealisi inimesi ma 

ütlen endale: „See ei pea nõnda olema.“ Paljud meist on jõudnud 

arusaamisele, et kui me muudame oma mõtlemist, me muudame ühtlasi 

oma elu.

Ma tean, et me saame muuta oma uskumust vananemise kohta ja 

muuta vananemisprotsessi positiivseks kogemuseks, mis on tulvil 

elurõõmu ja tervist.

Me saame muuta oma uskumuse-süsteeme, kuid selleks on vaja meie 

„Suurepärastel Vanemaealistel“ vabaneda ohvrimentaliteedist. Niikaua, 

kuni me näeme endid õnnetutena, jõuetute indiviididena ja kuni me 

loodame valitsusele, kes meie eest asjad „korda teeks“, ei toimu ühist 

edasiminekut. Kui me aga üheskoos näitame oma loovaid mõtteid oma 

hilisemate aastate nimel, saavutame tegeliku väe ja võime muuta oma 

rahva ja maailma tervemaks.

Meie vanemaealistel on aeg võtta tagasi oma vägi meditsiinilt ja 

ravimitööstustelt. Neid vemmeldatakse kõrgtehnoloogilise meditsiiniga, 

mis on väga kallis ja hävitab nende tervise. Meil kõigil (ja eriti eakatel) on 

aeg õppida juhtima omaenda tervist. Meil on vaja õppida tundma keha ja 

meele vahelisi seoseid – teada, et see mida me teeme, ütleme ja mõtleme, 

aitab kaasa kas meie mitte-kergele enesetundele/haigusele või hoopis 

suurepärasele tervisele.

Afirmatsioonid:

* Ma lasen vabaks kõik vanusega seotud hirmud.

* Ma olen ilus nii kehalt kui meelelt.

* Inimesed peavad minust lugu minu vanusest hoolimata.

* Mu tervis on suurepärane olenemata minu vanusest.

Louise Hay soovitab igapäevaselt 'tööd peegliga':

"Palun võta aega, vaata endale peeglis silma ja ütle: "Ma armastan sind". 

Mõnele võib see tobedana tunduda, kuid tee proovi ja vaata, mis juhtub.“

Tõlkis Ilme